Vilistlaste tegemised: Kristin Reiman

Sakutaja toimetus otsustas veidi piiluda ka meie koolipere endiste liikmete tegemistesse. Mõni  neist on ette võtnud huvitava teekonna pürgimaks oma unistuste poole. Täna on luubi all meie vilistlane Kristin Reiman, kes tänaseks õpib EKAs.

Milline tüdruk olite lapsepõlves?

Väga vaikne ja tagasihoidlik, nokitsesin tavaliselt omaette ja pahandust väga ei teinud. Ei ütleks, et väiksena väga palju joonistanud või maalinud oleksin, pigem ehitasin puutoigastest nukumööblit või vaatasin isaga vormelit.

Kuidas oma vaba aega sisustad?

Parema meelega ma ilmselt oma vabu hetki ei sisustakski vaid ainult magaks ja sööks, aga sellist elu ma õnneks elada ei saa ega taha. Pool vabast ajast kulub kooliga seotule – enamus “koduseid töid” on veidi pikemaajalised projektid, millega tuleb ise tegeleda, et need hindamisteks valmis saada. See ei sega mul ka oma töödega tegelemast ning ilmselt on mul pliiats/pintsel/marker käes hetkest kui ma hommikul bussile astun lõpetades järgmise ööpäeva esimeste tundidega. Tõeliselt vabal vabal ajal kuulan ma muusikat, passin internetis, teen sõpradega midagi või käin võrkpalli vaatamas.

Millist muusikat kuulad?

Muusika suhtes olen ma kergelt hipster (jah, ma just tunnistasin seda) ja seda, mida igast meediakanalist peale surutakse üldjuhul ei kuula. Ainult ühte kindlat stiili ei kuula ma samuti, žanre on playlistis folgist ja indie-räpist elektroonilise ja surf punkini. Kui peaksin valima viis lemmikut, siis oleks need The Horrors, Fleet Foxes, Blur, Dry the River ja James Blake.

Kuidas iseloomustaksid ennast?

Eelkõige olen ma üsna kohmakas, sabistaja ja väga imeliku huumorimeelega. Ei, siiski – üleüldse imelik inimene. Lisaks nohiklik ja pigem mehelik kui naiselik. Samas olen ma (vähemalt hetkel) motiveeritud, auahne, otsekohene. Ennast on väga raske iseloomustada, kui pole endast isegi korralikult aru saanud.

Mida teistes hindad?

Ma parem hoidun teiste hindamisest, kõigil on nii häid kui halvemaid külgi. Inimesed on palju huvitavamad, kui mõnda aspekti neist mitte eelistada.

Kes või mis sind inspireerib?

Inspiratsioon on tegelikult midagi müüdi sarnast. Ükski mõte ei tule järsku ja tühjalt kohalt, tihti on sellega või ka selle saamiseks vaja pikalt tööd teha. Kui aga mõelda, mis mul selle mõtteni kõige kiiremini jõuda aitab, siis minu jaoks on need muusika ja ulmefilmid.

Millal sai selgeks, et lähed õppima EKA-sse?

Paar aastat tagasi naersin ma mitu head minutit, kui keegi soovitas mul Kunstiakadeemiasse minna, tol hetkel oli see väga ulmeline koht ja ega ma eriti sellele mõelnud ka. Kui gümnaasiumi lõpp lähenes, olin ma üsna ahastuses, sest aastat vahele ei tahtnud ma jätta, aga mida edasi õppida – seda ka ei teadnud. Järsku oli talv käes, kuidagi olin ma jaanuaris EKA ettevalmistuskursustele jõudnud ning motivatsioon oli ilmselt skaalalt täiesti väljas. Kuigi ümber oli üsna palju laisku, töötasin ma iga nädal peaaegu värvi sisse magama jäädes erialakompositsiooni tööde kallal, et need oleks piisavalt head ka vestlusel näitamiseks. Tavaliselt on mul iga esinemise, isegi klassi ees vastamise, eel närvid püsti, aga sisseastumise vestlus oli kuidagi väga… lebo. Õhkkond oli vaba, ma kahtlen, kas mul pulsski tõusis. Järgmisesse vooru saamisega kaasnes täielik eufooria, kuid õnneks ei läinud selle arvelt essee, praktiline töö ja selle esitlus halvemini ning ma jäin kõige tehtuga väga rahule. Aprilli alguses tuli meil, mis teatas sissesaamisest tasuta kohale. Nüüd, lõpuks Kunstiakadeemias õppides, saan öelda, et see oli väga õige valik, pingutused tasusid ära ja ma olen väga õiges kohas.

Mida soovitad inimesele, kellel on soov Eesti Kunstiakadeemiasse astuda?

Esiteks, EKAsse ei saa astuda, sinna peab kõigepealt sisse saama. Riigieksamite tulemused on kõige väiksem probleem (ja nende suhtes ka latt üsna madal), läbida tuleb vestlus ja sisseastumiseksamid. Teiseks, ainult soovist ei piisa – tahtmise nimel peab ka kõvasti tööd tegema. Kunstikoolidega mitte kokku puutunud õpilastel soovitaks kindlasti osa võtta EKA eelkursustest.

Kas on plaan välismaale õppima minna?

Praegu katsun hakkama saada Eestiga, hetke seisuga baka ajal aastaks välismaale plaani minna pole, kuid ehk võtan osa mõnest väiksemast projektist. Magistriga veel ei tea, aga olen mõelnud selle kraadi tegemisele välismaal küll.

Millised on sinu tulevikuvaated, kas need on seotud Eesti või välismaaga?

Ma tean, et tahan tulevikku siduda graafika ja illustratsiooniga, kuid rohkem kindlaid tulevikuvaateid pole ma endale lasknud tekkida. Usun, et kõik tuleb omal ajal ning praegu on nii oleviku kui ka lähitulevikuga piisavalt palju tegemist.

Tekst: Marie Järva

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s